minu blogimine on muutunud suhtkoht ebaregulaarseks. teatud tegevuste (nagu näiteks toitumine, seks, blogimine) ebaregulaarseteks muutumine aga kipub nii vaimset kui füüsilist tervist kahjustama.

tahaks kohutavalt oma kullakallist läpparit tagasi saada - eile õhtul näiteks ei suutnud ma kuidagi uinuda, sest blogimisvajadus oli ületamatu, kuid vahendeid selleks nappis.
et kuidagi siiski magama jääda, pidin leppima asendustegevustega nagu pudeli punase veini manustamine ja de sade justine`i lugemine, mis aegamööda oma ülesande täitsid (pornograafilise sisuga materjalid on mulle alati kuidagi rahustavalt mõjunud).

tunnen end nukralt. nagu oleks minu lemmikloom otsad andnud.
vana hea paber ja pliiats ei kõlba sedalaadi loometööks; nad ei anna seda fiilingut, mis kaasneb öösel pimedas toas sinakalt kumava arvutiekraani ees klahvide klõbistamisega. kindlasti mängib rolli seejuures ka mõtetele visuaalselt tajutava kuju andmise kiirus - ma nimelt kasutan traditsioonilisemaid vahendeid tunduvalt väiksema vilumusega kui klaviatuuri ning see omakorda annab põntsu momendi tabamisele.

kohutav on aduda tõsiasja, et oled millestki sel määral sõltuvusse sattunud. sõltuvused muudavad teadupärast inimese haavatavamaks.
niisiis, nikotiinikute klubi liikmestaatusele on lisandunud veel blogihoolikute (või blogimaanide?) oma.