tänane juhtemotsioon on võimetu viha.
mõni inimene lihtsalt tunneb sadistlikku naudingut teise alandamisest ja teine ei saa midagi vastu öelda ega ette võtta, kuna mõtleb ümbritsevate kallite inimeste tunnete ja kodurahu peale.
mida teha, teades, et tal pole selleks mingit õigust ega põhjendust?

hommikune esimene pilk aknast välja annab kinnituse ärkamiseelsele silmalautundele - sinisel foonil päike särab tõepoolest häbematult kirkalt. allkorruselt hoovav mõnus kohvilõhn kõditab ärkvele kõik meeled. päeva algus saavutab kõrghetke esimese kallistusega, millesse on segatud möödunud öö niiske soojus ja nohisev unisus. kõik tundub nii oma, õnnelik, õige... täiuslik. nagu unenägu.
...

põrnitsevad pilgud; vaiksed vihjed, mis justkui pole kuulmiseks mõeldud, ometi kuuldavad; pingetest mürgitatud õhk, mida hingates kogu olemus vastikusest väriseb. kõik see muudab eelnenud õnnehetke vaid sarkastiliseks suunurgakergituseks, kaduvaks ja hapraks nagu kastene ämblikuvõrk; unustatavaks nagu eelnenud öö unenäod...
nüüd tead, et oled lõpuks ärkvel.