ma olen õnnetu.
ma olen kohutavalt õnnetu.

ma tahaksin, et keegi aitaks mind. ma ei oska ise enam. sõnad nagu "peaks", "võiks", "ehk", "e saa", "ei tohi" keerlevad mu peas ja karjuvad läbisegi. ma ei kuule enam oma tegelikke mõtteid. võib-olla polegi neid enam?
rinda pitsitab meeletu ärevus. mõni ütleks, et see on mu keha reaktsioon olnule ja olevale. mina arvan aga, et tegemist on tuleva ootamisega. kuidagi peavad ju asjad muutuma - kas kardinaalselt halvema või siis lihtsalt järk-järgult paremuse poole.

optimistide uksest sisse voorimisel ei näi lõppu tulevat. "küllap kõik paremaks muutub." ehk tõesti. aga millal? ma olen sellesse uskunud ja kannatlikult nagu hea laps, kellele vanemad kinnitavad, et "nemad teavad paremini", vaikselt oma toolil istunud ja oodanud. seda küll sisetunde mõttes.
pole just palju asju, milles piibel ja mina nõustuks, kuid jumal kuulukse selle järgi aitavat neid, kes end ise aitavad. ja seda olen ma teha ka üritanud. kogu oma elu.
ma ei tea, kas ma teen kõik oma elus valesti. ma ei tea, kas ma olen ehk ainus inimene, kes kõik õigesti on teinud. ma ei tea, kas mul on õigus või olen ma kõigest valetpidi aru saanud. ma ei tea, kas ma üldse midagi tean...
aga abi ei tundu veel tulevat. ehk olen ennast veel liiga vähe aidanud?

inimesed on kummalised, rumalad, imelised, õiglased, huvitavad, külmad, isekad, haprad, toetavad, vastikud ja arusaamatud. ja mõnikord seda kõike korraga.
nad nõuavad sinult omapäi tegutsemist ning nende sõna kuulamist. nad vihkavad, armastavad ja on ükskõiksed. nad arvavad, et just igaühel neist on tegelikult õigus.
ja mõnikord seda kõike korraga.
nad tahavad sinult võtta kõik ja kui kõik on võetud, siis nõuavad veel, kuni väsimusest nõrkenuna alla annad. ning siis vaadatakse sinu peale alla ja põlastatakse sind su nõrkuse pärast.
jah, sa oled nende jaoks nõrk, sest just nemad teavad, mis on tugevus...

hah. tegelikult on siiski nii: enamus inimesi ei tunneks midagi tõelist ära ka siis, kui see neile pähe situks. enamus inimesi on määgivad lambad, kellel mitte kordagi oma terve raisatud elu jooksul õigus pole.
kõigele eelmainitule lisaks on inimesed inetud ja igavad. neile meeldib oma vestlusesse pikkida tsitaate, mida nad ei mõista autoritelt, keda nad kunagi lugenud pole.
ja kui nad midagi paremat teha ei oska, siis nad lihtsalt situvad sulle hinge. nagu kisavad lapsed, kellel püksid täis ning kes ei oska teha artikuleeritud viiteid oma muutmist vajavale olukorrale.

jah, ma olen õnnetu.
kohutavalt õnnetu.