umbes kord nädalas saab netti. võõrutusnähtudest olen ammu juba möödas.esimese asjana ei sainigi MSNi. peale meilide lugemist ei olegi nagu enam midagi teha :S
aga pole hullu, homme saan. neti, st. ja läheb uue hooga lahti. kui ma juba liiga võõrutatud pole, muidugi.

mis vahepeal siis toimunud on... ei midagi erilist. blogid pasundavad, et kevad. tassisime täna pliidi õue ja vaatasime, oli jah, sinder. otse silmaaugus oli. kevadiselt soe tuuleke nimelt lennutas mulle kevadiselt õhus lendlevad kevadised liivaterad ja muu kevadise prahi keset nägemist. nokkisin neid pärast autos tükk aega. ei saanudki ära. ema juurde maale saabusin sellise näoga nagu oleks pipit mänginud (kes ei tea, kuidas seda mängitakse, minge raamatukogusse või naabripoisi juurde ja küsige järele).
aga soe oli ka. selle eest viis punkti ja vildikad.

kolisime ka, juba paar nädalat tagasi. nagu allpool juba mainitud.
WC jooksis; see junn, mis peaks kraani ja dušši eraldi hoidma, ei funganud; pliit oli vana Mockba, mille 3-st plaadist läks soojaks 1, ukselukk oli tavaline Vasara kakinikerdis, mille isegi mina (juukse- või kirjaklambri abiga) lahti oleks suutnud muukida. nüüd on uus pliit - 4 auguga, kasutatud aga töötab; vannitoas on uus segisti; toilett peab vett (see läks riimi :P) ja esikus on rauduks. njah, muidugi - uksepanijad suutsid meie mögafoni juhtme lühisesse lasta, nii et meie fonokas ei tööta aga see-eest kuuleme pidevalt ühe tõenäoliselt hiigelsuure vene pere edastagasi sõelumist ja intiimseid jutuajamisi (miks nad neid jutte küll selle fonojunni kaudu ajama peavad, ärge küsige).
see pere on vist üks nendest vaestest vähemuste suurperedest, kellel pole raha, et kõigile pereliikmetele võtmeid teha (ja ka vist kondoomide ostmiseks, nagu näha, aga vb on nad ka katoliiklased, mine võta kinni) ja seetõttu on nad sunnitud 100 korda päevas mögafoni piinama. ükspäev küsiti, et kas petškin ja ma oleks tahtnud vastata, et ei, petškinit täna pole aga matrjoškin ja šarik joovad köögis viina.

et jah, kevad, saadanas.