lõpetasin just juba teise loo sel nädalal. hip-hip-hurraa. tegelt ei viitsi eriti lärmata.
lähen varsti mõnede hästi kallite inimestega oma vanemate poole liha ja vorsti sussima ja akusid laadima. see võib jääda üheks viimastest kordadest selle seltskonnaga. kummalised on elu minekud ja tulekud. ema tahtis, et nad kümmekond suurt kivi kuskile veeretaks, nii et räpased riided selga.
väike palavik on aga ma näen sellegipoolest täna hea välja.
sõber läks jälle pikaks ajaks rootsi. ära ei saanud saatma minna.
kass kakis vannitoa põrandale. jälle.
ma nägin täna öösel unes, et ma olen lilla furbysuurune ja -taoline pisike lohe. paks ja ümar ja lendasin madalalt.

et nagu polegi rohkem tänase kohta öelda.