linn on imelik koht. aga võib-olla olen mina muutunud. kui täna bussiga tagasi koju sõitsin, hakkas iga kilomeetriga kergem.
liiga palju inimesi, sõnu, kive, prügikaste, mürisevat ja veerevat, kaklevat ja üksildast. liiga palju kõike ja seda kõike korraga ning miski tahab seest välja.

ehk olen lihtsalt liiga arg. võib-olla hoopis on kõik õige ja ma ise seal sees vale. võib-olla ei saa ma kunagi õnnelikuks, sest tahan liiga palju. tahan suuta ja osata ja olla. aga kõik käib tagurpidi ja aeg läheb mu ümber mitmeks ja mina seal sees olen väike ja kaduv. ja rumal.

parem olen üksi ära. seal, kus kedagi pole. seal ei näe keegi, et ma ei suuda ja ei oska. ehk kaongi ühel ilusal päeval, lahustun iseenda mõtetes. siis ehk suudan ja oskan ja olen - nähtamatu enda jaoks.