seoses oma seminaritöö valmimisprotsessiga saatsin mõnedele organisatsioonidele, keda oma töös kasutada plaanin, laiali intervjuuküsimused. nende vastustest, või ehk õigemini - ühe organisatsiooni vastusest - järeldan, et olen oma töö veidikene valesti sõnastanud. tegemist peaks praeguse asemel olema järgmise pealkirjaga - "infojuhtimise kultuur mittetulundusühingutes - teooria ja tegelikkus". noh, pole hullu, ehk kirjutab sellest lõputöös.

mind nimelt shokeeris tänane telefonivestlus ühe eesti suurima mtü tegevjuhiga, kellele helistasin selleks, et viisakalt järele pärida, kas nad on mu meili ikka ilusti kätte saanud (sest mingit tagasisidet, nt vastusmeili ei ole ma rohkem kui nädala jooksul saanud). jah on küll, vastust pole nad kirjutanud, sest tööd olevat kohutavalt kohutavalt palju (hm, kui ma mõned päevad tagasi nende kontorisse helistasin, siis ei vastanud terve tööpäeva jooksul hingelistki - aga ju siis on töötegemine nii põhjalik, et isegi telefonihelin ei suuda seda katkestada). pärisin siis - jätkuvalt väga viisakas olles - et millal võiksin nende vastust oodata, juurde lisasin veel, et küsin, kuna töö kaitsmine on juba ülejärgmisel nädalal. see aga vajutas vist mingit väga vale nuppu või äratas allasurutud lapsepõlvemälestused, kuna neiu tegevjuht muutus äkitselt väga tigedaks. käratas, et neile tuleb pidevalt mingite tudengite meile ja nad peavad ikka valima, millele nad vastavad, pluss pole neil aega tudengite eest nende töid kirjutada ja lõppude lõpuks olevat see minu enda süü, et aega planeerida ei oska.
whoa...

siis neiu rahunes. avaldas soovi vastutasuks intervjuuküsimustele vastamise eest saada ka enda valdusesse koopia minu tööst, kuna see ikka vajalik info olevat ning lõpetasime kõne viisakalt.

tund aega hiljem olid vastused mu meilil olemas. juurde lisatud sõbralik meilike smailifeissidega, mis muu hulgas sisaldas ka veelkordset meeldetuletust oma aja paremaks planeerimiseks.

kuigi kriitika on alati teretulnud, kui ta on konstruktiivne, peaks kritiseerija enne oma emotsioonide vallandamist siiki kritiseeritavaga kursis olema. minu töö hilines peaaegu 2 kuud seetõttu, et mu juhendaja polnud läbi mingite kanalite kättesaadav ning seetõttu ei saanud ma ka kirjanduse loetelu, seejärel aga tuli soovitud raamat tartust peaaegu 4 nädalat. mis jättis mulle töö kirjutamiseks paar päeva rohkem kui 2 nädalat. ei tunne, et oleksin kuidagi selles ise süüdi, tõesti mitte - samuti ei süüdista kedagi teist - olud lihtsalt olid seekord sellised.

samuti peaks kritiseerija enne mõtlema, millised tagajärjed võivad kriitikal talle endale või tema organisatsioonile olla. minu valmivast tööst on nimelt huvitatud väga mitmed organisatsioonid - tegemist siiski mtü-de (sõltumata nende tegevusvaldkonnast)infojuhtimise teemalise materjaliga, mida sellisel kujul eriti kuskilt mujalt saada pole. selle organisatsiooni suhtumine aga paneb mind praktiliselt sundolukorda, kus mitte ei tõuse käsi nende kohta midagi head kirjutama. ühe eesti suurima mtü jaoks aga pole see mitte parim perspektiiv.

pole parata - teadus on subjektiivne ning hetkel ka bitch :)


suts hiljem: haha, nali jätkub :D lugesin just neid vastuseid, mis lugupeetud organisatsioon oli mulle saatnud:

Millised on liikmetelt info saamise (info suunaga alt üles) põhiprobleemid? Mis arvate olevat nende põhjusteks?

Infole ei reageerita , anta tagasisidet: Põhjused:
Maainimesed (nagu vist üldse Eesti inimesed) ei ole eriti kõrge meilinduse kultuuriga. Saadakse meil kuid inimesed ei anna teada kas said kätte, mida nad asjast arvavad jne. <-------- ühendus teab, millest ühendus räägib :D

Mida leiate, et oleks vajalik teha organisatsioonis info liikumise edaspidiseks parendamiseks?

Koolitada: meilikultuur, suhtlemiskultuur.

I rest my case :)