Sattusin EPL-ist lugema Kirsti Nurmela ja Marre Karu artiklit "Võrdõiguslikkuse seadus on, aga võrdõiguslikkust endiselt pole".

Lugesin läbi ja halvast harjumusest lugesin mõned kommentaarid otsa. Nagu ikka - artiklis räägitakse asjast, kuid inimesed hakkavad midagi "neegri-juudi-HIVpositiivsest-seksuaalvähemusest" ajama ja sellest, kuidas "naised kõnede ja raha asemel maailma armastuse ja kodukolde abil valitsevad". kui tüdinenud olen ma sellistest kitsastest maailmanägemustest. nagu eksisteeriks maailmas tavalised inimesed (loe: mehed) ja nendele lisaks siis naised, neegrid, seksuaal- ja muud vähemused. vähemused on muidugi kuidagi ikka erilised ja mitte eriti meelitaval moel. "juhtivad kohad nõuavad vastutust, naistel aga on juba laste kantseldamisega vastutust nii et vähe pole". jeesus küll - see idee on nii idootne ja välistab teise poole sõnaõiguse sel viisil, et ma ei hakka isegi mitte kommenteerima.

kui naine ei valigi peret, valib hoopis elukestva karjääri, siis on ta "iibepuudeline" või lihtsalt imelik - kui mõni mees lapsi ei taha, siis "ta lihtsalt on seda tüüpi inimene", aga kui naine lapsi ei taha siis "on see midagi nii ebaloomulikku, appi, mis tal ometi viga on?"

tegelikult olen ma jube naiivne. arvan, et kenasti rääkimise ja enda arusaamade lahtiseletatul viisil tutvustamisega avan kellegi silmad, aga ega ikka ei ava küll. kontroll on ju päris tore asi, näiteks kasvõi omas kodus - tead täpselt, kus asuvad su mutrivõti või käärid vms. kui keegi neid hakkaks oma suva järgi ümber paigutama, usun, et enamus inimesi oleks vähemalt kergelt häiritud. paraku nii läheb, kui kellegiga koos elad. teisel inimesel on omad vajadused, käigud ja meel ning tuleb minna kompromissidele; ehk isegi leppida, et su käärid koos mutrivõtmega kohta vahetanud on.

miks ei võiks ka naiste ja meeste kooseksisteerimise võrdkujuna võtta kooselu? edukas kooselu eeldab mõlemapoolseid kompromisse ning mõistmist. miks ei võiks meespool näiteks aega maha võtta, järele mõelda ja ehk selle tulemusena isegi mõista põhjusi, miks naised mõne koha pealt hellad on, "kaotatud maad tasa teha" üritavad või miks kõiki neid seadusi, uuringuid jne rakendatakse.

või mõelge siis nii - miks ärritab eesti poolt nii väga, kui vene pool midagi dikteerima asub. ikka seetõttu, et olime kaua nende võimu all ja saame alles nüüd ise enda üle otsustada. naistega on mõneti sama lugu. kui pikk on siis see aeg õieti olnud, kui üks naine t õ e l i s e l t vabalt oma asju otsustada on saanud? ausalt öeldes, see aeg pole veel täielikult saabunudki. kuigi naisi ei kontrolli enam seadused, kestab ühiskondlik kontroll edasi. sageli on see palju piiravamgi kui ametlikud piirid.

kui inimesed traditsioonilistest rollidest välja murravad, saab sellest vaid head sündida. mees saab pigem rohkem vaba aega endale, aega lastega koos olla ning isana, lapsevanemana rohkem õigusi. naised saavad ennast rohkem teostada ning vabaneda hirmust lapse sünnitamisega kaasnevate tagajärgede ees. kokkuvõttes on mõlemad pooled õnnelikumad, rahulikumad, tervemad ja puhanumad. kui nüüd veelgi enam lihtsustada, siis õnnelik rahvas ei joo nii palju, ei tapa end, ei koole stressihaigustesse, teeb lapsi, on ühiskondlikult aktiivsem ning panustab riigi arengusse hoopis jõudsamalt. nii jõuamegi helgesse tulevikku :)

pingutasin eelnevas lõigus meelega naiivsusega üle, kuid kui hakata järele mõtlema, siis ega ma nii väga üle ei lihtsustanudki. kõik teavad, et see, millest rääkisin just selliste tulemustega kulmineerubki. keegi lihtsalt ei julge seda nii öelda, kuna kardetakse totrat muljet jätta.

oeh... selle pika jahumise lõpetuseks: õnnelik inimene teeb ka teised õnnelikuks, õnnetu õnnetuks. kulbitäis avatud meelt, paras ports kompromissidele minemise oskust ja veidi rohkem naiivsust kuluks tänasel päeval enamusele meist ära. lõppeks juba see igavene mõlemaid pooli alandav jagelemine ning siltide kleepimine (jah, mõlematel pooltel on juba paras ports ämbreid hinge taga), saaks ometi selle ühiskonna lapsiku arengufaasi seljataha jätta ning järgmisele edasi liikuda. igav hakkab vaikselt juba.