lugesin ühe oma tuttava artiklit, mis ärgitab loomaomanikke oma koera kvaliteetse kuivtoiduga toitma ning mitte eelistama poetoite. lugesin ka kommentaare, millest enamus oli küll asjalikud, kuid häirima jäid mõned ühetaolised, suhteliselt lühinägelikud ent ometi päris igapäevased sõnavõtud.

need kulgevad umbes nii: aga meie koer/kass on kogu aeg nii söönud ja pole ära surnud. no kas peab siis tõesti nii kaua ootama kuni loom haigestub ja ära sureb, et tõdeda, oih, ju vist oli targematel ikka õigus. kui loom on nende poekrõbinate või kodutoidu peal elanud ja eakas ja tore ja terve, siis on sellega lihtsalt vedanud. ka suitsetajad, kes alkoholi ja rasvase toiduga liialdavad, on 90-aastaseks elanud. aga kas nii ikka on õige?

mina olen rumala peaga ühe oma kalli kassi tänu poetoidule kaotanud. tal tekkisid kuseteedesse kristallid ning enne kui ta magama pandi, elas ta üle mitu operatsiooni, ravimite manustamist ja vaevarikkaid tilguti all käike. kõik see kestis 2 kuud ja oli kohutav nii loomale kui ka mulle. igatsen siiani teda kohutavalt ja tunnen süüd loomale piinade valmistamise pärast.

pärast seda hakkasin uurima kasside toitumist ning loomapsühholoogiat ning praeguseks julgen oma teadmistepagasi toel väita, et parem on usaldada spetsialisti nõuandeid kui ise katsetama hakata - praeguse loomaga on jah kodutoidu ja poesaasta sissesöötmisega õnneks läinud, kuid kas ka järgmisega? ning milline on tema tegelik enesetunne?

paljud probleemid kipuvad tulema aegamööda, hiilivalt - näiteks kassid on väga osavad oma haigusi kuni viimase minutini varjama - ning siis kui inimene aru saab, et loomal midagi viga on, võib juba hilja olla. kui inimene tõeliselt oma loomast hoolib, kas tasub sellega riskida? andestada on tükk maad keerulisem kui ennetada.