mõtlen siin juba mõnda aega, et mis kummaline ühiskond meil on. aru saadakse asjadest vaid kahel moel: must või valge. vahepealseid toone pole. seda seoses lastesaamise ja vanemapuhkusega.

on kinnistunud idee, et laps on emaga seotud nagu nähtamatu nabanööriga. isa sinna vahele ei mahu ja ei ole tal sinna õigust trügida ka. emal on mingi müstiline "emainstinkt", mis aitab tal paremini kui isal lapse nuttu kannatada, öösiti üleval passida, mähkmeid vahetada, lapsega võimlemas käia jne. isal selliseid asju ei ole, seega ei saagi talt muud oodata kui kodust viisakasse kaugusesse hoidmist ning kui ta õhtul üldse suvatseb koju tulla ja jalad tolmuimeja eest ära tõsta, siis peaks naine justkui tänutundest pikali kukkuma.

mis maailm see küll selline on? kelle peas või peres selline asi de facto eksisteerib? ja mis kõige jubedam - kas ühiskond ootab äkki ka minult midagi sellist?!

ma ei suuda ette kujutada, et passiksin 100% oma ajast vaid lapsega, tööd ei saaks teha, ja mehega ning meie suhtega tegelemiseks ei jääks üldse aega. samuti ei kujuta ma ette, et mees päevad läbi ära oleks sel ajal kui peres on midagi nii uut ja harjumatut, kes nõuab niigi füüsiliselt väsinud emalt ka viimased vaimse jõu raasukesed.
(nüüd on see koht, kus ühiskond näpuga näitab ja kriiskavate demagoogiliste loosungite saatel mind tuleriidale tassib: "selline ei tohiks sünnitadagi! ema on lapsele olulisim! laps on suurim õnn!" jne.)

no ok, las kisavad. las loobivad mõned kivid ja kuulutavad mind paljunemiskõlbmatuks ning rongaemaks. ega see minu jaoks midagi ei muuda. vaikselt kannatades tunneksin end veel sitemini.

tegelikult just selliste hoiakute olemasolu mind paljunema ei motiveerigi. no olgem ausad - milline normaalne inimene annaks end vabatahtlikult sellisesse orjusesse ja loovutaks tagatipuks ka veel oma identiteedi. ma ei tahaks näiteks vaid "ema" olla. ma tahaks säilitada oma positsiooni abikaasa, ettevõtja ja ka lihtsalt inimesena, kellel on sõltumatud soovid, kes julgeb olla väsinud, kellel võib olla kõrini ning kes tahab vahelduseks lapse ja kodumajanduse juurest ära saada.

vaevalt, et keegi mulle seda sellel sajandil ilma halvustava kõõrdpilguta võimaldab. aga ärge muretsege, ega ma nii väga lapsi saama ei kipugi. ausalt öeldes jääb mulle hetkel veel täiesti mõistmatuks, milleks need lapsed üldse head on. ei tegelikult ka - miks lapsi saadakse? kas inimestel hakkab suhtes igav? no seda meil veel ei ole. või tuleb mingi seletamatu "beebiisu"? hm, ei ole piisavalt ratsionaalne põhjendus, et nii suurt majanduslikku ja muud vastutust-pühendumist nõudvat otsust langetada.

mina igatahes ootan, et mina ja mees hoolitseksime lapse eest võrdselt. mees küll ei saa teda kanda, sünnitada ja imetada (tegelikult, kui piim pudelisse pumbata, siis saab küll), kuid kõike muud - miks mitte. öösiti kussutada, mähkmeid vahetada, vannitada, arsti juures käia jne. ma tahan, et mul oleks võimalus lapse kõrvalt üsna kiiresti taas töötama hakata ja ma ei pea end seetõttu halvaks tulevaseks emaks. kas isa on siis halb kui ta pärast lapse sündi edasi töötab? keegi ei arva seda. seega võiksid inimesed oma topeltmoraali vaka all hoida ja katsuda mitte taastoota igasuguseid inimesi, isiksusi ja ühiskonda tervikuna kahjustavaid müüte ning traditsioone. võib-olla saavad siis ka paljud minu põlvkonna naised vastuse küsimusele, miks üldse laps hankida, ja teevad selle triki ehk ühel ilusal päeval isegi ära.