täna on suht raske päev olnud. mu keha on vist otsustanud, et meie kaks ei sobi kokku ning hakanud vaikselt oma elu elama. ma ei imesta, kui ühel ilusal hommikul ärkaksin ja avastaksin, et suht suur osa minust puudu on - nimelt mina ise :)
nüüd, õhtupoole (ehk siis kell 2 öösel :P) on juba suht ok olla. ma olen selline ööloom juba kord...

paal sai ka täna hakkama. vat see on inimene, kes enamuse ajast käitub ilusti ja kui kuu-paari jooksul tal mingid päevad, lõunad või hommikud on korra, siis keerab ära... krt, ja ma ise olen ka piisavalt loll lammas, et südamesse võtta. asi polegi nii väga sõnades, asi on hääletoonis. ja täna oli tal väga vale hääletoon.

aga tore uudis on see, et minu vanem õde, keda ma pidasin enam-vähem erakuks, on armunud :) kõrvuni :)
kohe näha, et kevad käes.
lubasin ta mingi päev kinno või mujale viia :)