miks inimesed rahul pole?
aus küsimus tahab ausat vastust. nagu eile ühele tuttavale öeldud sai - inimesed, kes pole rahul, näevad enda ees vaid kinniseid uksi. arvan, et seda ei saa isegi pessimismiks nimetada. see on pigem lauslühinägelikkus. (millegipärast meenus praegu ka filmist "probleemid pollyga" nähtud pime tuhkur, kes peaga pidevalt vastu seina jooksis :))
alati saab, kui tahta. alati saab sisse minna avatud ustest. kui neid pole, tuleb nad luua. paigalseisu puhul tuleb põhjusi ja võimalusi otsida endast, mitte ümbritsevast. samuti ei tohiks ümbritsevat, õigemini ümbritsevaid enda probleemide pärast karistada. sageli tahavad nad lihtsalt aidata.
kurb on. inimesed ei ütle üksteisele piisavalt palju häid asju. suu avamiseks leitakse põhjus vaid siis, kui midagi halvasti on. kui inimsed ka headest asjadest nii palju räägiksid, kohtaks iga päev tänaval poole rohkem naeratavaid nägusid.
mis minusse puutub, siis usun, et maailmas on kõik tasakaalus, nii ka inimestes. kui endast piisavalt palju head annad, saad mingi hetk selle ka tagasi. sama on halvaga. mina üritan oma elu elada põhimõttel - kohtle teisi, nagu soovid, et sind koheldaks. kummaline küll, aga just sellepärast olen oma eluga rohkem rahul kui enamus tuttavaid. mitte, et mul oleks kõik olemas, kaugel sellest. aga ma tunnen, et ma suudan uksi luua...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar