tore on taasnäha inimesi, keda kuid - isegi aastaid - pole näinud. viimasel ajal olen kohtunud nii mõnegi vana hea tuttavaga ja hämmastav on see, kuidas nad muutunud on. viimase aja eredamaks kogemuseks on näiteks veljo - ta teeb süüa (ja mitte praekartuleid, I mean some hardcore cooking), ostis endale kitarri ja on isegi sõnaraamatust välja otsinud tähenduse sõnale "romantika" :). rääkimata sellest, et ostab tuppa värskeid lilli, tema muusikamaitse on muutunud (ja sugugi mitte halvemuse poole) ning ta tarvitab sääraseid asju nagu lõhnalamp ning viiruk... mis toimub? :)

igatahes, kui nüüd jällegi rääkida kohtumistest laiemalt, siis mõjuvad need väga hästi. sa pole inimest tükk aega näinud. sa ei mõtle teda nähes millestki negatiivsest ja sa tõesti viitsid kuulata ja küsida :) üks selline kohtumine annab überpositiivse laengu mitmeks päevaks.

et siis ühesõnaga - retsept kevadväsimuse vastu: nädalas vähemalt ühe vana kadunud tuttavaga kohtumine/vestlemine(telefon, msn, telepaatia vms) ja ühe uue inimesega tutvumine. tüdimus ja väsimus on kadunud nagu keegi oleks duracelli patarei sulle tagumikku pistnud :)