Seda meest, keda üleeile nägin, olin ma juba kohanud. Viimase kuue kuu jooksul kolm korda. Kuigi mul on väga hea mälu nägude peale, ei tundnud ma teda ära – jällegi. Vaadake, ta on suurepärane maskeeruja ning alati paljastab ta ennast alles siis, kui on kindel, et olen mängu kaotanud. See on nagu tema zorro-märk. Tema nägu.

Kui hommikul trammi ootasin („hommik“ võis olla nii kella kolme paiku päeval), kaklesid peatuses kolm inimest. Jutt oli neil venekeelne ning niipalju, kui ma kuulata viitsisin, oli tegemist mingi armukolmnurga või muu säärase emotsionaalse segadikuga. Tramm number 1 laskis ennast oodata. Hakkasin juba suitsu ette sättima ning olin vist vähemalt sada korda mõelda jõudnud, kuidas minu endine kodupeatus nii võõraks ja ebameeldivaks on muutunud.
Mutt, kes minu ees sisenes, lükkas jalaga trepimademelt maha pooliku fantapudeli. Jõudsin veel silmata uriiniloiku trammi tagaosas, kui end nelja troinoiku vahelt ettepoole trügisin.

Sisenes näota naine, roosa ja ärajoodud. Tulid kaks politseinikku ja viskasid välja eelmainitud troinoikud. Noor naine tuli häbeliku naeratusega uuesti oma kohale tagasi, kui oli veendunud, et tegemist pole piletikontrolliga. Pikk, musta nahast mantli ja punase seljakotiga mees pööras minu poole oma nukunäo ja kummutas mu eelnenud ettekujutuse pizzanahaga postpuberteetsest nolgist.
Linn akna taga oli välja surnud.

Kodu poole astudes mõtlesin jällegi sellest mehest. Kas ta üldse oli mees? Äkki hoopis naine? Või laps? Iga variandi puhul oleks tal olnud erinevad motiivid. Mehe puhul ehk sportlik hasart. Naist erutaks tõenäoliselt armukadedus või kättemaks. Laps aga oleks huvitatud vaid lihtsast ja lõbusast mängust...

Hoovis seisis kohvikruusiga mees, suits sõrmede vahel. Kes ta on? Ma olen teda mitu korda näinud – alati seisab ta samas kohas ja suitsetab. Ma tean, et ta elab mu maja allkorrusel, kuid kes ta siiski on ja mida ta teeb? Läkisn uksest sisse ning lasksin sellel enda järel pauguga kinni kukkuda, kuigi ma oma külalistel seda alati vältida palun. Ma vist tegin seda, et mees hoovis hakkaks minu kohta endale samu küsimusi esitama. „Miks ta tuleb alati keset päeva ja suure kotiga? Kus ta käib? Mida ta teeb? Õpib või töötab? Kui vana ta on? Ja miks ta mind alati sellise küsiva näoga vaatab?“

Siis aga... jäi aeg seisma. Time out.

Seisab siiani.