tuttavate hulk on drastiliselt kokku kuivanud. kolm kompanjoni kaotasin USAle - läksid saadanad raamatuid müüma. see komme on kuidagi kahtlaselt iga aastaga järjest rohkem kohalike hulgas kanda kinnitama hakanud. siis üks tuttav (kirjutan kogu aeg seda sõna "tuutav" :)) lahkub peatselt teadmata ajaks saksamaale. kojujääjad aga lihtsalt soiuvad ning sooviksid emakese eestimaa tolmu jalgadelt niivõrd pööraselt maha nühkida, nagu oleks tegemist millegi äärmiselt ropuga.
ega ka mina eriliselt erine. on lootus, et peatselt saab ette võtta ühe odava paaripäevase edas-tagas-seilamise saksamaale. parema meelega muidugi võtaks seljakoti ja hääletaks kusagile. samuti lepiksin kodumaa piirides matkamisega. väga mõnus - linnud, päike, rohi, loodus ja odavam kui kanaarid. läheks näiteks mingile saarele kusagil pärapõrgus, teeks lõket, kuulaks laineloksu ja raputaks selle neetud tallinna küünarnukitunde täielikult maha...