armastus... mis on armastus?
mina armastan, sina armastad, tema armastab. meie kõik muudkui armastame, kuni see sõna kaotab mõtte (proovi tükk aega mingit sõna korrutada - näiteks mäger - ja vaata, kui kiiresti ta nonsensiks muutub).
me kõik muudkui armastame...
miks on armastus nii põlatud teema proosas, luules - isegi igapäevases messengerivestluses - me kõik arvame, et see on nii kuradi eriline. "ma armastan teda" - mida paganat on seal erilist? no ma armastan oma kassi ka, ma armastan friikartuleid ka. ja mis siis? ega armastus ise pole eriline. see, kuidas me teda kirjeldada suudame, teeb temast erilise, ja kui me teda kirjeldame vaid ühe sõnaga, muutubki ta läilaks nonsensiks, labaseks tabuks, mida keegi isegi mitmemeetrise kepiga torkima ei lähe...

"leidsin su suult vihmamärjad pihlamarjad ning silmadest meteoorisajuse augustiöö. su huultelt pudenenud sõnad muutusid keeriseks me ümber ja koos minu omadega moodustasid nad virmalisi, mis peegeldusid tagasi me nägudelt. sind ei saanud olemas olla. olid nii võrratult ebatäiuslik. olid nagu mu peegelpilt - olid tõenäoliselt mu kiiresti hääbuv fantaasia, mida ahmisin kuni ärkamiseni..."

hoopis s e e on armastus. mitte need lääged kolm sõna, mida üksteisele iga päev näkku sülitatakse.