mõned inimesed jäävad eluks ajaks oma madalate mõtete ja tegude vangi. nad ei saa sinna midagi parata - see pole enam lihtsalt mask, mida intrigeerimiseks kanda.

kui mask on oma ajutise eesmärgi täitnud, mingil hetkel kogu inimese olemuse üle võimust võtnud, ei saa sellest enam lahti - isegi kui seesmiselt tuntakse ja teadvustatakse, kuidas see moraali lagundab: kild killu, tükk tüki haaval.

nende inimeste jaoks pole enam midagi puhast, usaldusväärset, esteetilises mõttes ilusat. on vaid see mask, mis pakub teiste inimeste vaatamiseks oma musti silmaavasid.

kindlasti tunnevad need "konsumeeritud inimesed" end üksildastena. kindlasti on just see põhjuseks, miks nad armastavad üksteise seltsi. kuigi, jah... ega see neid veel üksteist sallima ei pane.

mis muud mul üle jääb, kui neile kaasa tunda ja loota, et ühel päeval suudavad nad selle tobeda näokatte eest heita. ühel päeval, mil nad mõistavad, et mask mitte ei kaitse neid maailma eest, vaid pakub sellest ainult illusiooni.