Minu ema ja jõuluüllatused

Mulle meeldivad jõulud, sest see on üllatuste aeg - kunagi ei tea, mis juhtuda võib. Näiteks ei tea kunagi kas ja kui palju on raha kingituste ostmiseks ning kui palju sõimata saab, et jällegi on ostetud valed kingitused. Kunagi ei tea ka, millises tujus mu pere on - on põnev juurelda, kas ema on täna positiivne või laamendab ja räuskab terve pere peale ja see on vahva, sest kuna jõulud on ikkagi koos olemise ja koos tegutsemise aeg, on vahva koos mõtteid vahetada ja ema reaktsioone ennustada.

Selle aasta jõulud on seni olnud kõige põnevamad ja nad isegi algasid paar päeva varem kui tavaliselt. Kuna ma polnud paar päeva kodus olnud, sest mu mees jättis mind maha - jõuluüllatus nr 1 - ning peamiselt kukus end 2 õhtut maani täis joonud ja ka oma saapakontsa pooleks murdnud, otsustasin peale viimase pohmelli lahtumist ikkagi lõpuks koju minna. Ikka selleks, et need vähesedki jõulukingid, mis ma oma üliviimase raha eest ostsin, jõuluvana kotti jõuaksid; et jalanõud tervete vastu vahetada ning muidugi, ka selleks et üle mõne aja midagi hamba alla saada.
Ja oh üllatust - et mu jõulumeeleolu ikka püsiks oli ema tublisti vaeva näinud. Juba enne kui tund kodus oldud aega täis sai, oli ta suutnud end viia hüsteeria piirile ning seda üliminimaalsete vahenditega. Sellist emotsioonide vikerkaart poleks meie perest keegi oodata osanud.

Ma arvan, et mu ema on üllatamise koha pealt väga andekas inimene - mina näiteks poleks elu sees osanud oodata järgmist lauset: "Ja parem oleks, kui sa jõuludeks koju ei tuleks, sest siis teeksid terve pere õnnelikuks! Ja oma asjad võiksid sa ära koristada ja põlema panna! Ja üldse - kasi minema!"
See oli tegelikult väga hea kingivihje, mille kohe meelde jätsin. Samuti olen emale tänulik ka teise eest - et ma jumala eest oma pilte ei joonistaks ega kingiks, sest nii jubedaid musta ja punasega depressiivseid pilte ei paneks näiteks tema küll kunagi oma seinale. Noh, mõneti teeb see asjad lihtsamaks, sest vahendite ja muude oskuste puudumisel tuleb vist jääda esimese kingiidee juurde.
Puskariajamist, püromaaniat ja muud peenemat näputööd pole ma veel omandanud, aga küll teen seda järgmisteks jõuludeks - et ikka lõpuks ometi emale üllatust vastu valmistada, sest tänu temale on meie pere jõulud just need, mis nad on.

Ahjaa - ja saladuste säilitamise koha pealt - et üllatus ikka õnnestuks - pole mu emale võrdset. Nimelt rääkis ta tervele perele, et hoopis mina olin see, kes inetult käitus ning muidugi oskab ta alati nii veenev olla, et kõik teda usuvad. Nii et ma arvan, et mu peret tabab tõeline positiivne ohhoomoment minu tänaõhtuse puudumise näol. Aga mida kõike ma ei teeks, et oma peret - ja eelkõige oma kallist ema - õnnelikuks teha.

Aitäh sulle, ema, sa oled parim ja merry fucking christmas kõigile.