minu viga on see, et tahan olla enamat, kui tegelikult suudan. olen loonud enda jaoks mingisuguse väljamõeldud maailma, kus inimesed armastavad mind, mul on palju sõpru ning kõik mu suhted on tähendusrikkad - nii minu kui teiste poolte jaoks. selles maailmas on elu suhteliselt tore - minu säravat isiksust täiendavad erinevad anded või oskused, mida aeg-ajalt ka tunnustatakse. olen ilus, intelligentne, meeldiv ja meeldejääv.

tegelikkus aga pressib paraku uksest-aknast sisse ja rebib selle infantiilse vaimusirgelduse kahte lehte. ma ei ole tore - ma ei salli inimesi, sest minu arust on nad kohati liiga tuimad, rumalad ja agressiivsed, et neid välja kannatada. ma pole ei meeldejääv ega andekas - ainus anne, mis mul on, on igavene ja suurepäraselt stiilipuhas künism - müts maha selle ees.

ma pole ka vinge, karismaatiline sõber. olen lihtsalt selline tavaline inimene sinu tutvusringkonnast, keda sa aeg-ajalt kohtad ning ise kunagi välja ei kutsu - enne mind nimelt on tegelikult umbes paar-kolm-viis sõpra, keda parema meelega näeksid. tõenäoliselt olen su kõige tavalisem suvaline tuttav, keda kogemata taaskord kukus targutamas kohtad ja tänu sellele paar sõna vahetad.
ja mis armastusse puutub... siis pole ma selline saatuslik naine, kes kellegi elu muudab või kelle nimel kuu taevast alla tuuakse. kes paneb päid pöörduma lihtsalt ruumi sisenemisega. ma olen selline naine, kellele öeldakse, et tegelikult on armastus ja suhted ühed mööduvad nähtused ning väärtustama peaks siiski eelkõige sõprussuhteid kui ainsaid lugevaid.

tegelikult ei ole mu tõeline anne künism, ma eksisin. minu tõeline anne on siiski suuta uuesti ja uuesti armuda ning uuesti ja uuesti sõpru hankida - lihtsalt selleks, et taaskord pettuda ning eelkõige endale haiget teha.

olen tõeliselt andekas idioot, kolm korda hurraa mulle.