armastus teeb õnnetuks, ma kardan seda; armumine paneb end tundma nagu jäisel talveööl mahajäetud puumajas.
kui kerge on omaenda mõtetel libiseda ning siis on tagasitee raske kui mitte võimatu. siis tuleb kogu ring uuesti läbi teha ja haiget saades lõpetada. vaid selleks, et mingi hetk taas ettevaatamatu olla.

küllap tallan seda ringi lõpuni. kas selleks, et hiljem tagasi vaadata ja kahetseda või rahuldust tunda?
elu on sageli üksildane liivakast. loodan, ehk teised liituvad ent samas kardan, et mu loss katki astutakse.
kui ma räägin või laulan, ei kosta see nii nagu peaks. ma ei tea, miks ma käin kohtades, kus käin; miks ma pole enda jaoks ilus; miks ma lõikasin juuksed täna jälle lühemaks.
kas kunagi saan ilusaks ja oskan midagi? kas ma olen kunagi ideaalne ja armastatud - kas ma üldse tahan seda? ja kas ma saan siis õnnelikuks?

kohvilõhn hommikuti on hea. päikesest soojaks köetud aknalaud ka. täna maalisin ja voolisin savi, see täitis mitu tundi.

tunde niimoodi mööda saata ja õnnelik olla, samas ikka ja jälle endale liiga teha.
ma lihtsalt pole veel mõistatust lahendanud. või näen mõistatust seal, kus seda polegi...