tänane päev on olnud väärt viite tärni negatiivsuse kohalt.

algas asi juba ärkamisest - nagu sellest, et mul o n juba äratus, ei piisaks, helistas mulle hommikul kell 7.45 ema, et kas ma ikka kooli lähen. no ja kui ma oleks otsustanud, et ei lähe? äkki ma olen haige? sel juhul oleks telefonist kindlasti sõimu tulema hakanud ning lauseid nagu "jälle sul jääb kool pooleli" (hm, huvitav millal viimane kord oli? aa - ta vist mõtleb seda, kui perearsti tungival soovitusel aasta akadeemilist võtsin) või "mitte millegiga sa ka hakkama ei saa" jne.
niisiis, otsustasin edaspidi peale äratust telefoni välja lülitama hakata.

jõudsin pedda umbes 45 minutit enne loengu algust ja tegin lugemisega aega parajaks... ja siis selgus, et hoplaa! see aine on mul pmst tehtud ja seda uuesti võtta mul vaja pole. "rõõmusõnum" õppekava koostajale, kes oli taolise näoga, et hakkab pead kohe vastu lauda taguma. nujah, sain siis vaba aega umbes tunni jagu, mida otsustasin panga külastamiseks kulutada. üritasin nimelt sellel nädalal juba teist korda õppelaenu vormistada. mis muidugi ei õnnestunud. sest lugupeetud õppeosakod pole võimeline olnud 16 faking päeva jooksul andmeid, et ma ikka pedas õpin, vajalikesse instantsidesse edastama.
niisiis, vihastasin end herneks ja suundusin tktk-sse ühe õppejõuga asju ajama. mis oli vist ainus enam-vähem eduka lõpuga asi tänase päeva jooksul.

jõudsin koju - enesetunne oli palaviku tõttu juba uskumatult sitt - ning vastu tõttas suurepärases tujus ema, kes uuris mu päeva kohta. kui jutustamisega pangani jõudsin ning ei soostunud täpsemalt seletama, mida seal tegin, siis ta muidugi solvus. ja solvus niimoodi, et võttis mingid asjad ja põrutas uksest välja õe juurde (minu kaastunne talle). nagu ma p e a k s talle oma asjaajamistest rääkima ja nagu tema räägiks mulle enda omadest.

mu pere on põrunud, mu alma mater on mind oma asjaajamisproteesidega mälunud nii kaua, et ma juba igatsen, millal mind välja sülitatakse ning mul on IKKA VEEL palavik.

elu on nagu kuramuse lill