masendav, masendav kirjanduslik kõhukinnisus. ja mitte siin, sest see siin pole kirjandus.

olen juba tükk aega lähedastele oma tujukusega ja igiirisemisega peavalu tekitanud. sest no kohe üldse ei edene. terve desktop on täis new openoffice tekste, mis sisaldavad endas 1-3 lehekülge mõttelagedat pläma ning, mida ei taha ka ära kustutada, sest "ehk läheb vaja". no eluilmas ei lähe ju, tegelikult.

ja mida sa raisk kirjutadki, kui mõte oleks justnagu tsementkingades peipsisse visatud. liikumist oleks vaja, minekut, sõitmist, jooksmist, tutvumisi, uut infot, vaheldust. mõttekaaslasi, kes suudaks üle poole tunni kained olla. kirjakiirabi.
mitte aga uppudes-lämbudes pinnale lastud viimaseid tekstimullikesi.

ptüi, raisk.