mõtlesin täna, et veider ja omamoodi on see blogivärk - kindlasti leiutasin mitu jalgratast selle käigus, aga siiski. mõnikord peab mõtteid üle mõtlema.
kui keegi blogimise lõpetab, siis sarnaneb see surmale. umbes sama moodi kurb on. ja sama paratamatu.
kui erki kriipsu peale tõmbas, oli paha - harjumus oli tekkinud seal käia; kui marek enam ei kirjutanud, oli ka; nüüd võitleb agoonias jelena. kurb on kuulda või lugeda, et vist on lõpp sellega.
ise olen bloginud 3 aastat ja teen ka edasi. no lihtsalt ei ole mõjuv põhjus, et mul midagi öelda pole.
inimestega rääkides pole aega mõelda, mida ütled; liiga palju side- ja parasiitsõnu, sõna- ja mõttekordusi ning isegi peale pikka südamepuistamist kahtled, kas valisid õige inimese kuulajaks. geniaalne mõte, et tagasisidet pole alati vaja, on kuskile kaotsi läinud.
välja arvatud siin.