Mõtlesin natuke rääkida akadeemilisest keelekasutusest nii loengutes kui tekstides. Täpsustan siinkohal kohe ära, et “akadeemilise” all ei mõtle ma nii väga vormistusnõuetele vastavust kui pigem sõnakasutuse raskusastet.

Juhtusin mõned aastad tagasi kuulama loengukursust, mille pealkiri lubas sissejuhatust X-ainesse (“sissejuhatus” või “ülevaade” millegi tiitlis peaks tähendama esmasel tasemel ülevaatlikku õpet – hõlmama ajalugu, valdkonna uurijaid, juhtmõtteid, põhitõdesid jne.)

Kahjuks keskendus loetud kursus väga kitsale valdkonnale, mis paraku moodustas vaid ühe osa kogu temaatikast ning seegi oli esitatud sissejuhatava loengu jaoks liiga keerulises sõnastuses – isegi kõikide senikuulatud ainete taustal. Märkasin kohe alguses, kuidas üliõpilaste huvi antud kursuse vastu kiirelt kahanes. Olukorra tegi nukraks see, et tegemist oli ainega just avatud uue ja vajaliku lisaeriala raames, mis just oleks pidanud end tõestama elujõulise uue võimalusena. Peale kursuse lõppemist küsis lektor minu hinangut. Kuuldes, et ma muuhulgas kritiseerin sõnastuse raskusastet, nähvas ta aga ootamatult paar solvavat remarki Tallinna üliõpilaste potentsiaali aadressil ja sellega meie vestlus ka lõppes.

Tollal tundsin end sellisest reaktsioonist veidi puudutatuna, kuid praeguseks olen aru saanud, et tegemist polnud üldse mingi erilise juhtumiga. Tõenäoliselt võtaksid taolise kaitsva ja üleoleva hoiaku enamus akadeemilises valdkonnas tegutsevaid inimesi. On alati olnud kuidagi iseenesestmõistetav, et “akadeemilise” ja “keerulise” keelekasutuse vahele käib võrdusmärk. Kui hakata tekkepõhjust otsima, siis leiab selle kõrgharitute eneseväärtustamisest – kui juba on saavutatud teatud tase, siis peab seda ka kuidagi väljapoole näitama ning samuti rõhutama, et see pole igaühe jaoks. Niisiis saab võrdusmärgi paigutada ka “akadeemilise” ja “elitaarse” vahele.

Võtaks aga korraks hoo maha. Mõtleks selle üle järele, mis üldse on ülikooli esmane eesmärk. Mina arvan, et pakkuda haridusredelil järgmist astet, võimaldada inimesel kvaliteetselt täiendada end valitud valdkonnas. Kahjuks on mul tegelikkusest teised kogemused. Näib, et haridusest endast ning selle üliõpilasteni viimisest tähtsam on viis, kuidas seda tehakse. Need traditsioonid on visad kaduma või muutuma, väga vähesed julgevad neid end kompromiteerimata isegi küsimärgi alla seada. Just selle riski olen käesolevaga ka mina võtnud – näida ebapädeva ja mitteakadeemilisena.

Ehk tõesti, olen sattunud valesse kohta. Minu jaoks on suhteliselt raske kirjutada näiteks kursuse- või lõputööd, õppematerjale lugedes pean mõnikokord mõnda lauset või lõiku mitu korda uuesti üle vaatama, et mõista, mida õieti öelda tahetakse. Isegi too sissejuhatav aine osutus ootamatult raskelt omandatavaks, kuigi olin selleks ajaks juba mitu aastat antud valdkonnas aktiivselt tegev olnud.

Siinkohal väldiks vääritimõistmist - kindlasti peab kõrghariduse omandaja olema võimeline kasutama ja mõistma võõrsõnu. Kindlasti peab ta omama piisavat silmaringi, et mõista ka keerulisemaid tekste ja kontseptsioone. Samuti ei eita ma reeglite ja normide tähtsust – üliõpilane ja õppejõud peavad eneseväljendamisel säilitama teatud taseme.

Ometi tekib mõnikord liigsetest võõrsõnadest üleküllastunud teksti lugedes sisimas pisuke kahtlus, ehk on autor selle taha enda ebapädevust varjata üritanud – tunne, mida ehk võiksid mõista need, kes muu töö raames ka õpilas- ja üliõpilastöid hindama pidanud. Siinkohal tahaksingi lihtsalt (ja võib-olla ka lihtsameelselt) küsida – kas keerulisus peab olema eesmärk omaette? Kas akadeemilise teksti väärtus tõuseb sellest, et on kasutatud suures mahus raskestihaaratavaid mõisteid? Ning kas väheneb inimese akadeemiline väärtus kui ta eelistab lihtsat ent informatiivset teksti ning jäigale vormile pigem sisu?

Kokkuvõtteks – mina ei pea kõrgharidust millekski nii väga eriliseks või elitaarseks ning ma ka ei vaja, et ta seda oleks - tunnen end niigi hästi ja väärtuslikuna. Kuid ehk ei tunne end nii inimesed, kes võib-olla rohkem vaeva pidanud nägema kui mõned teised ning sel juhul on nende eristumisvajadus, tarve lisaväärtuste järele arusaadav. Kas ka niivõrd õigustatud, et seda normina kehtestada, on juba iseasi.