kirjutasin kunagi varem armastuse avaldamisest, nüüd kirjutaks armastusest endast.

hakkasin just magama jääma, kui need mõtted pähe tulid.
kui ma sind näen või ette kujutan, jääb maailm su ümber pimedaks. nagu polekski seda olemas. ükskõik, kui sügavalt sa ei magaks, alati tunned sa ära, kui ma su kõrvale tulen - alati keerad sa mulle selja, et saaksin sind kaissu võtta.

kuigi sa väidad iga väiksema asja peale naljaga, et ma ei armasta sind, teeb see haiget. ja mina väidan seda vastu, et sulle haiget teha, mis sellest, et sama valus on. õnneks on see vaid nali.

mulle meeldib su lõhn. algusest peale meeldis, mis sellest, et vastupidist väitsin. täna tundsin torget rinnus kui vannis olid ja mina kõrvaltoas filmi vaatasin - kartsin, et jäid magama ja upud. hiljem tuli välja, et magasidki, ent ehmatasid äkki üles. mulle meeldiks mõelda, et minu hirmu peale.

sa polnud kunagi varem paradiisiõunakompotti söönud ja ma tegin selle üle nalja. hiljem keetsid mulle võdiseva kakaokiselli - keegi pole mulle varem kisselli teinud. minu keedetud pasta plärtsatas koos veega su taldrikusse, mis sellest, et olin selle omast arust ära kurnanud. ja siis ma olin õnnetu, kuna terve päev oli paha olnud.

aga siis sa lasid mind end suudelda nii nagu tahtsin. su olid soojad huuled, ülahuul torkis veidi. sa tõid vanemate juurest pudeli viina, mis sellest, et sulle ei meeldi kui ma joon. mul oli lihtsalt väga halb päev - ja ma ei küsinudki, kuidas sul läks.
ometi sa ei pahandanud.

kas on nüüd siis nii keeruline mõista, miks ma sind armastan? jumal küll...