lugedes meie päevalehti tekib tõsine hirm elu pärast. ja miks ka mitte? kui kuulata seda, mida tavaline inimene mõtleb - noh näiteks, et vägistatud naine on ise süüdi ja täiesti õiglane ongi kui teos süüdistatav naise venna tapab, isa ja naist ennast oimetuks peksab - tekivad jubedusevärinad. ehk mõtleb sedasi inimene, kes just sinu taga poesabas seisab või ühistranspordis su kõrvale istub. heakskiitmisest teoni pole ju palju maad.

vähem halb pole ka see, et keskmine eesti mees peab täiesti iseenesest mõistetavaks, et naised sama töö eest vähem palka saavad. nende meeste väidete järgi on naised vähem võimekad, seega on kõik õiglane. huvtav, kas nad nii ka näiteks oma kahel töökohal töötavale naisele/tütrele/emale ütlevad, kui see väsinult koju taarub ja koristama+kokkama+pesu pesema hakkab?

piinlik on ja hirm on. inimesed alati imestavad, kui vähe ma teisi usaldan. kuidas aga saakski kedagi usaldada, kui temas võib peidus olla meesšovinist, skinhead või muidu vägivalda ja ebaõiglust pooldav loomus? ei taha eluski teada saada, mis tunne oleks kui oma mees arvaks, et olen temast poole vähem võimekas ning peaksin õnnelik olema, et üldse palka saan, kuna mu panus ei saa kunagi tema omaga võrdseks.

mõnedki on mu käest küsinud umbes nii - kuidas sa saad feminist olla, sa tundud ju nii normaalne; nagu oleks feminism võrdväärne vaimuhaigusega. küsiksin vastu - kuidas saab normaalne inimene sellises keskkonnas mitte feminist olla? vastus on ehk liigagi lihtne - normaalseid inimesi on, nagu alati, vähemuses.

kuidagi tigedaks ajab. üritan küll üle olla, mõelda, et las loll lahmib ning maksimum, mida ise teha saan, on mitte ise sellesse kategooriasse langeda. aga jube raske on nii - sest see eeldab päris sageli mitte millegi tegemist, provokatsioonide ignoreerimist. sisemus aga keeb, sest teades, et rahvas usub ikka seda, kes kõvemini kisab, tahaks jubedalt ise ka kellegi peale karjuda. ehk raputaks paar uinuvat mõistust toimivasse olekusse või umbes nii.