Ma pole üle aasta siia midagi kirjutanud. Hea oligi, et 2009. aasta vahele jäi. Pikk jutt lühidalt - kaotasin oma isa, mu ema sai infarkti, kaotasin pea poole sissetulekust masu nahka, tuttavaid suri nagu kärbseid, elasin üle depressiooni, traumajärgse stressihäire ja läbipõlemise ning olen paari kroonilise ravimatu tõve võrra rikkam.

Õnneks on olnud ka häid asju. Lõpetasin ülikooli ning sain tuttavaks uute ja toredate inimestega (ja muidugi ei unusta ma siinkohal vanu ja kalleid), kes on aidanud mul halvimast üle saada ning eluga edasi minna.

Tunnen üle pika aja, et põhiline energia ei lähe enam eluspüsimisele. Võtan esialgu küll kõike päevhaaval, aga pikk painajalik uni näib möödas olevat ja pärast tänast on olemas homne.