esmaspäev. sinine.
toomas magab mul seljas ja indrek-illimar mängib valesti kitarri kui seda kirjutan, nii et tähelepanu on mingil määral hajutatud. täna tööle ei läinud. homme ka ei lähe. siis veel 3 tööpäeva ja seejärel kauaigatsetud vabadus. mul on käsil juba teine pilt, esimene aga on juba tulevase omaniku leidnud. viimasel ajal on selline tunne, et ükskõik, mida ma teen või pähe võtan, on juba ette õnnestumisele määratud :) asi kipub nii positiivseks, et hakka või oksendama. ainukesed asjad, mis minu eufoorialainel surfamist härivad, on mõned inimesed ja nendega tülitsemine. nii kummaline, et sellel aastal on kõigil tuttavatel peale minu kevadväsimus. inimesed on nagu kõndivad püssirohutünnid, irisevad üksteise kallal ja on väsinud nägudega. tülli minnakse iga väiksema asja pärast, sageli mingitel eriti tühistel ja mõttetutel teemadel (hetk tagasi ühendasime illimariga jõud ning paigutasime kustunud toomase illimari voodisse tudile, nüüd magab seal suu lahti ja ilanire "armsalt" mööda lõuga alla jooksmas).
täna on vist vale päev üldse midagi kirjutada, asi kipub kogu aeg kuidagi eksistentsialistlikuks. mitte küll õnneks siin, jõuan need mõtted enne nende vormi kandmist ära neutraliseerida. see on tõenäoliselt põhjustatud nendest eelmainitud tülidest ja hõõrumistest, mis vägisi mõtted sellele viivad kui häirivad inimesed olla võivad. kui nad ei vigise ja ei siputa ja istuvad rahulikult tooli peal, siis las olla. aga kui nad hakkavad mind segama ja varrukast sikutama ja õiendama, siis tahaks nad kusagile varjupaika või uuele omanikule ära anda. mina ei sega end teiste eludesse, miks peaksin taluma nende sekkumist minu omasse? nii naljakas on see, et mõned inimesed ei suuda ilma sinuta rahulikult edasi elada (ma ei vihja siin mingitele endistele teistelepooltele). nad on oma igapäevastes tegemistes ikka sinu küljes nii kinni, et nad võivad sind armastada või vihata, kuid nad ei ole kunagi ükskõiksed. see on suhteliselt koormav ning tahaks kusagile ära kolida, telefoninumbrit vahetada vms, et lihtsalt rahu saada. need inimesed on sinu küljes nagu kaanid, kunst on kasvatada endale selline kest, kust nad läbi ei tungiks. muidu imevad nad sind energiast ja kõigest muust täiesti tühjaks.
viimasel ajal olen hakanud järjest tihemini mõtlema, et elul peab ometi midagi enamat varuks olema. arvatavasti on paljud tundnud seda tunnet, et tahaks lihtsalt ära minna, teadmata suunas ning alustada täiesti puhtalt, ükskõik, mida see siis ka kellegi jaoks ei tähenda.
oh, well, asi kisub laiali valguma, panen igaks juhuks punkti.