täna hommikul sain paraja annuse lapsesuud. sõitsin 40 minutit bussis koos lasteaia tõenäoliselt kõige vanema rühmaga. lisaks neile istusid mu selja taga 2 nii umbes 9. - 10. klassi tüdrukut, kes lapsi kommenteerisid. kui see igavaks muutus, läks jutt sujuvalt üle reidi peale :)
nüüd siis mõned näited laste vahel toimunud elavast vestlusest, mida pikiti iga 5 minuti tagant mõne faktiga mister Beani kohta: mööda sõitis heinapallikoormaga auto. kui kasvataja küsis, mida auto veab, siis hüüdis mitu häält kooris:"Heina!!" küsimuse peale, mida heinaga tehakse kostus aga peale lühikest vaikushetke poisihääl:"Sellest tehakse saia!"
pärnu maanteel asub palju elektroonikakauplusi, sh microlinki oma. sealt mööda sõites hüüdis üks poiss, et tema isa töötab seal. kasvataja oli kohe rõõmsalt huvitatud ning ütles, et ka tema olevat kunagi seal töötanud, mille peale poiss pidas vajalikuks täpsustada:"Ega ta tegelikult päris ei tööta seal, ta on korra seal sokke ja asju müünud."
kui jõudsime trammide liiklemispiirkonda, hüüdsid kõik kooris:"Rongiiiiid! Mister Biin sõitis ka rongiga kunagi! (Ei, lapsed, need on trammid) Aga misasjad need pikad, need, noh - trammiasjad (rööpad) seal lume peal on? ja miks nad lume peal on? Kas nii tohib?"
siis eriti tore oli muidugi see, kuidas lapsed bussis inimesi kommenteerisid. ühel noormehel oli pea paljaks aetud: "Näe, kiilakas! Kasvataja, miks ta kiilakas on? Näe, sõdur on puhkusele lastud! Aga ma nägin ka ükskord kiilakaid sõdureid telekast, nad lasevad ühel mehel enda peale karjuda ja siis kõik peavad kuulama!"
"Oi, aga see onu on nii mister Biini moodi! Ei ole, see on hoopis teiste onude moodi! Ei, täitsa mister Biin! Näe, Biin läks bussist maha!"

ehhh... kas pole lapsed armsad? tööle jõudsin hella tundega südames ja veel hellema peaga...