olen maal vanemate juures. kõrval külalistemajas toimub tädi aide (peretuttav) 70. juubel. jube palju on vanu inimesi - muidu on nad suht toredad, kuid kui nad hakkasid valesti "ta elaguuu, ta eelaguuu..." laulma, jooksin hoolimata suurtest toidu- ja alkoholikogustest, mis maha jäid, tulistjalu vanemate majja tagasi. huh.
sünnipäev ise on muidu selline tore ja minu perele omane - suured käntsakad mõnusalt vürtsikat ahjuliha, kollased ja pehmed keedukartulid ja muidugi hiigelsuur potitäis kuuma hapukapsast. minu emal nimelt on kinnisidee, et alati on toitu liiga vähe. kuna kodused toiduvarud otsa lõppesid, otsustasingi just sellel põhjusel nädalavahetuseks maale tulla. siiani ma veel ei kahetse :P eile nimelt sai päev otsa vanemate külmkappi rüüstatud ning õhtul filmi kõrvale veel pool pudelit nende baarikapist hangitud kirsilikööri ära tarbitud.
kui nüüd sünnipäeva juurde tagasi tulla, siis sellised süldikad on ülitoredad. seni, kuni mina ei pea nendel osalema :)
mis ma ikka seal teen? mul on nimelt rumal komme pereüritustel (jõulud, jaanipäev, vanemate ja õdede sünnipäevad) end veidi švipsi võtta ning siis roppe anekdoote rääkima hakata. vaevalt, et see seltskond seal aga seda hinnata oskaks ning pere ja aide suhteid ei taha ka nagu päris tuksi keerata. pealegi - mullahais on seal päris lämmatav ning andke andeks, kuid ma tõepoolest ei viitsi kuulata, kuidas onu juhan või tädi vilma noorusaal trikke tegid. kusjuures - raudselt räägib keegi neid lugusid valesti ning terve seltskond asub jutustajat parandama nii nimede kui aastate osas ja kogu stoori vajub ära ühisele meenutusorgiale.

igatahes - vanemad on mu nüüd üle vaadanud (tavaliselt piisab sellest nii paariks - kolmeks nädalaks), täna õhtul lähen linna tagasi. ja ma arvan, et koos selle ülejäänud poole pudeli kirsiliksiga ;)