ootasin täna musumäe juures nr 36 bussi. minu ümber oli palju hallide nägudega tavalisi tallinnlasi, kelle kogu olekust peegeldus igavene tüdimus kõige suhtes. järsku panin tähele, et selja taga toimus mingi krabistamine ja sebimine - üks selline tüüpilise nahktagiga ja nahkmapiga noormees sõi mingit magusat kraami, mis meenutas kalevi järjekordset uut käkerdist. avastades, et ma teda jälgin, hakkas ta seda kraami maha puistama. kuna musumägi on teada-tuntud varblaste meelispaiku, maabus meie ees koheselt hord väikesi pruune linnukesi, kes ahnelt nokkima asusid. poiss muudkui puistas ja varblased võtsid tuure üles. vaene noormees pidi vahepeal neid nahhaale isegi oma näo juurest minema peletama, sest nood üritasid sööki poisi näppude vahelt enne tema suuni jõudmist ära näpata. endalegi märkamatult jälgisin seda naeratusega ning üritasin sama ka noormehe näolt leida. kummastav oli aga avastada, et noormees oli kogu aeg surmtõsine, keskendunud ja isegi kurja näoga. see mõjus mulle nagu haamrilöök lagipähe - kuidas saab linde toita tõsise näoga?! ma ise tulin just politseipargist, kus söötsin tuvisid ja sain sellest positiivse laengu - need linnud lihtsalt ajavad sind muigama, kui nad toidu pärast kaklevad ja kurisevad ja sulle muudkui lähemale nihkuvad. noormees aga söötis linnud ära näoga, nagu oleks see olnud mingisugune kohustuslik tegu, mis võttis talt rohkem kui andis. kummaline. istusime bussis lähestikku ning jälgisin teda silmanurgast terve tee. ikka kuri.
olin pettunud nagu oleksin lootnud selles noormehes midagi leida. jätame kõrvale kõik romantika ja muud erosega seonduvad asjad, mis siinjuures pähe võivad tulla. ma olin tõsiselt pettunud. võib-olla lootsin selles inimeses mingit osa ennast leida. inimest, kes käib erinevat värvi sokkidega, söödab nädalas vähemalt korra linde ja laseb neid oma kätele istuda.
need varblased oleks võinud talle õlale sittuda. äkki siis oleks ta korraks näolimet muutnud.