inimmõistus ja tema komponendid on ikka ühed kohutavad asjad, minu puhul eriti järeldamisoskus. täna lugesin veebis teatud asju ja teatud kommentaare ja tegin teatud järeldusi. kummalisel kombel hakkas mul sellest niivõrd halb, et teatud momendil jooksin ühte teatud kohta ning lasin vabadusse oma organismi sisu.
 
niivõrd peidetud ja enda arvates jube hästi maha maetud on mingid (küll mitte väga ammused) emotsioonid, et kui nad pinnale tõusevad, siis ikka tugevate kõrvalnähtudega.
igatahes tekkis väga skisofreeniline tunne, nagu oleksin ma konstrueerinud kaks isiksust - dominantsem on loodud nõrgema Mina poolt, et siis kas sarnaneda ettekujutusele ideaalinimesest (olen kohati äärmuslik perfektsionist :)) või lihtsalt selleks, et mind kui ellujäämisinstinktiga looma "pinnal hoida". teine aga on selline alistuv ja hääbuv isiksus, kes aeg-ajalt ujub pinnale, kui tegemist on emotsionaalse overloadiga. sellel momendil muutub domineerivaks tema ning teatud ajaperioodiks on tugevam pool taanduma sunnitud. veidral kombel teevad allasurutud poole väljailmumised ometi ka tugevamaks põhilist isiksust (mis ei tapa, teeb tugevamaks?).
et siis jah.
 
kõige hullem on see, et ma ei ole absoluutselt enam kindel oma (tugevamate) tajutavate emotsioonide õigsuses. kas armastus mõne inimese vastu on ikka armastus või konstruktsioon? kas armastuse puudumise tunne teatud inimeste suhtes on tõeline (a la tunne sai otsa) või lihtsalt sisendus, et sundida end füüsilist ja eelkõige vaimset mina kahjustanud elu juurest nn uue (ja tugevama Mina poolt tüübilt temale sobivama) elu juurde? 
kas otsustan mina või otsustab keegi minu eest? kes on üldse "mina", kui lähtuda eeltoodud dihhotoomilisest minakäsitlusest?