kui tagasi jõudsin, sain aru, et põgenen.

tõenäoliselt tänu päikesepaistelisele ilmale rõõmsalt kaagutavaid inimesi täis trammis taipasin - mind hirmutab see, kes mind kodus ootab, täpsemalt tema hääletu näägutamine. tavaliselt üritan teda iga päev vaigistada veiniga purju jootes. talle nimelt meeldib kohutaval poolmagus punane vein ja kui ta juba purjus on, siis hääbub kriipiv vingumine mõnusaks pooluniseks lalinaks, mida on lihtne ignoreerida.
teine võimalus on alati külalisi kutsuda - siis pole tal aega minuga jännata, kogu tähelepanu läheb esinemise peale. edvistaja selline. ja kuidas veel...
kolmas pääsetee on lihtsalt ära sõita - ta vihkab reisimist.
keerasin raudukse vaevaliselt võtmega lahti nagu alati.

kummalisel kombel polnud teda täna kodus.
kasutasin kohe võimalust ja koristasin, andsin kassile süüa ning sõin ise. avasin pudeli õlut, panin suitsu põlema ning tundsin end üle pika aja koduselt. mmm....
kummaliselt vaikne oli
(äkki oli tal üksi igav hakanud? ehk sõitis ta mind otsima? vaevalt. või läks lihtsalt poodi...), kuid ma ei lasknud end sellest häirida.

tunne oli suurepärane - nagu oleksin just uude korterisse sisse kolinud.