kraan tilgub. sellest ajast, kui sisse kolisin.
minu ellu on lisandunud selline traditsiooniline üliõpilaselu element nagu siuke pisike, mõõtmetes 35x35cm ühe plaadiga pliidike, millel on neli kuumusastet: 4-liiga kuum, 3-still liiga kuum,
2-liiga väike kuumus ja 1- whats the point. teen sellega elutoas süüa, sest köögis pole piisavalt vabasid auke. pikendusjuhe sai tuutu peaga kolimise käigus maale ära viidud.

elu tundub olevat nagu nätsu sisse kinni astunud tald. ei tea, kas viga on minus või elus endas. loodan, et esimene variant. seda saaks muuta.
uued inimesed, eriti sellised, kes mingeid sõbralikke ja sooje tundeid äratavad, on hirmutavad.
tundub, et kindlusele müüri ehitamisega, olen kasutanud kindluse enda kive...

kogu elu tundub olevat üks suur lammutusprojekt. üritades oma mina paremaks muuta, lammutad seda tegelikult tükkhaaval. kõige hullem on, et avastad selle alati liiga hilja ning kogu protsess algab uuesti.
hirm uue alguse ees on aga halvav...