mis otstarve on paberile tõmmatud joontel, mis mõte kirja pandud sõnadel...
kõik, mis me ette võtame on vaid ringi otsast peale alustamine. mida jõulisemalt proovime sellest väljuda, seda kindlamalt jõuame vaid algusesse tagasi.
kas poleks lihtsam end vabastada kõigist soovidest ning lõdvestununa ennast selle kõikvõimsa hoovuse kanda usaldada, mida saatuseks nimetatakse? muidugi saab seda vaid sel juhul teha, kui saatusesse usutakse.
ehk ongi minu probleemiks usu puudumine? ma ei usu jumalasse, abielusse, jõuluvanasse ega õnnelikku lõppu. ainus, millese usun, on ise oma saatuse kujundamine.
no force majeure for me, thank you.

kohtusin täna inimesega, kellel kõik paigas on. tundsin end väikese ja labiilsena. kuigi kunagi temast tema liigse piiratuse pärast lahkusin, on tänaseks tema piirid omandanud uue tähenduse. tema paberist magamistoalamp, madal voodi, arulagedalt suur vaas keset diivanilauda ja mõistlik köök. aroomilamp, kitarr, armastus siiami kasside vastu ja siniste toonide lembus.
peaaegu kõik see on minult talle antud ja ta on nendega midagi teinud. ta on teinud uue enda.
minul on see kõik alati olnud, kuid pole osanud seda õigesti hinnata...
ei teagi, millega tegin talle suurema teene - kas sellega, et olin või sellega, et läksin.

ma ei teagi täpset, mida tänase sissekandega öelda tahan. ehk seda, et otsides uusi asju olen vanad hoolimatult jalge alla tallanud; et pole kunagi õigete asjade väärtust hinnata osanud ja et mujal on rohi rohelisem; et keegi mind juhendaks, sest olen jõudnud ummikusse.
ehk seda, et esimest korda elus ei tea ma, mis saab...

ja kui soovitate mul lihtsalt uskuma hakata, siis selleks on siiski veel liiga vara. kuigi, jah - esimene samm on juba tehtud.