SINA:
ma olen kosmiline valgus, mida sa näed kõige pimedamal hetkel. ma olen nagu mahe llilelõhn keset talve ja kõrvakiil just siis, kui seda vajad. ma olen kõik see, mida sa lapsena muinasjuturaamatutest lugesid ent praeguseks peaaegu unustanud olid. sa ei usu, et ma olen kunagi sündinud või et mul on kusagil vanemad ja pere, sest olen nii ebamaine. iga minu sõna, liigutus, hingetõmme paneb sind nihelema, sest soovid seda koheselt jäädvustada, puudutada, enda omaks teha. sa kuulusid juba enne kohtumist mulle. sina, sina, sina ja sinagi.
ma ilmun sinu ellu siis, kui sul on seda kõige rohkem vaja. kui sa ei suuda midagi luua, oled tüdinenud tühjadest inimestest ja pead vaid ennast ainulaadseks. siis ilmun mina ning panen su tundma, kui igpäevane sa oled. igapäevane, kuid tehtud eriliseks läbi minu soosingu. sa lihtsalt pead sellest kirjutama, seda maalima, seda jäädvustama... see on kui droog, milleta sa oma elu ei kujuta. ometi oled sunnitud kõige ootamatumal hetkel sellest loobuma.
miks? sest ma ei ole siin eksklusiivselt sinu jaoks. ma olen siin nii sinu, sinu, sinu, sinu kui sinu jaoks.
sa vihkad, jumaldad, vajad mind.
MINA: sa oled uus ja huvitav, seni, kuni sa oma suud ei ava. sa arvad, et oled nii eriline. tegelikult olen ma sind juba varem näinud - peaaegu iga oma tuttava näos. ma näen su silmist iga su mõtet, see teeb mängu küll ebavõrdseks, usu, ma isegi tunnen mõnikord seetõttu süümepiinu. ometi ei hakka mul sinust kahju, sest sa oled inimene ja seega põlgustväärt. ma teen nalja iga sinu sõna üle, ma olen optimist kui sina oled pessimist, jaatan kui sina eitad ning nõustun, kui sa seda kõige vähem ootad. lasen sul näha oma erilisust, panna end tundma madalamana kui põrandakalts. seejärel aga lasen sul järk järgult avastada kui sarnased me oleme. see paneb sind ennast jumalikuna tundma, kas pole?
aga mul on igav. sa kirjutad mulle oode, sa maalid minust pilte, sa tahad olla parem minu jaoks ja sinust saab parim pangaametnik, dj, sportlane, filosoof jne. ma vaatan seda haigutades kõrvalt. ja kui sinu inimlike võimete piir on saavutatud ning ka paar korda ületatud, jalutan ma minema. mul hakkas lihtsalt liiga igav ja sina nägid oma tegelikke võimeid. sa ei vaja mind enam.