inimesed, kes kõnnivad mööda pimedat tänavat otse su südamest mööda; valgustatud bussipeatused, korrusmajad lasnamäel, mis tunduvad kõige püsivamate asjadena; korrapärased visiidid ainsasse meditsiiniasutusse, milles halb ei hakka; tühjad vargsi püütud pilgud, mis selja keeravad, kui taas väravast välja sõidad; niiske voodi ja kaks hauda õunapuu all; heatahtlikkus, mis ülehomseks ununenud on; koputus klaasile, mis ei ärata; igavene minekuärevus, mis petab mõneks ajaks; skeletid ja pehmed mänguasjad, närtsinud lilled vaasis ja valged kindad, mis kindlasti peagi ära kaovad - ma tean, näen sellest juba õudusunenägusid...

ja iga päev leian end ikka veel elamas. kuidas küll asjad nii läksid?