sageli ma ei mõista maailma ja eksimine tekitab kummastava tunde.

kas eksisteerib maailm nii, nagu mina seda näen või hoopis nii nagu teised? klishee, et iga inimene näeb asju omamoodi, jätan siinkohal välja; mõtlen pigem teatud ühisosa - objektiivset osa - mida inimesed tajuvad enam-vähem sarnaselt. nagu musta värvi ja külmatunnet ja makaronide maitset ja ebaõnnestumist. kõik teavad nende asjade puhul, millest räägitakse.
sageli näib mulle, et minu osa sellest ühisosast on väiksem. ma ei saa paljudest iseenesestmõistetavatest asjadest aru nii nagu peaks. piinlik on. kui ma midagi enda moodi kirjeldan, avastan end üllatunud pilkude all kohmetumas ja võidan maad tagasi vaid rääkides nii, nagu olen kuulnud seltskondlikke inimesi rääkivat, naerdes asjade peale seal, kus peab naerma ja tehes asju viisil, nagu olen näinud inimesi neid tegevat - sooritades kummalisi rituaale, millel minuga midagi ühist pole.

ma nii tahaks, et mõnikord saaksin maailmaga osad vahetada ning olla see, keda mõista proovitakse. tahaksin lõpuks ometi teada saada, millised on värvid, kuidas maitseb toit ja miks inimesed nutavad või naeravad - tegelikult.

aga võib-olla tahaksin lihtsalt kordki klubisse kuuluda.


PS: (offtopic) ehk olen ma mingi väärakas tropp, aga ma olen täiesti rahul, et mu blogi kuskil üleval pole ning kui mu lehel käib parematel päevadel up to 16 inimest :P