vahelduseks olen ma väga, väga õnnelik, nii et täna ei kirjuta ma mitte ühtegi kurba asja. niimoodi juhtub, kui leiad midagi, mida enam otsidagi ei julgenud :)

ma ärkasin eile hommikul teises linnas ning tundsin, et kõik on võimalik; ma elan ja maailm ei möödu enam minust ükskõikselt. kõik on tõesti võimalik - piiri taga on järgmine maa, selle piiri taga järgmine... lehed maas sahisevad, kui nendest üle kõndida ning õhk lõhnab ja maitseb sügiseti fantastiliselt.

tekkis tahtmine vaikselt voodist tõusta ja välja minna, seista ladiseva vihma käes ning korjata üles mõned killud purunenud autoklaasi, mis öösel kell kolm maja ette asfaldile pudenenud olid. tunda nende kuju ja kaalu oma peos ning ohata kergendusega, sest lõpuks jälle tunnen veenirede külma ja aeglast veeremist läbi juuste.

ja kas teate - elu on lill :)