pean aines Võrdlev raamatukogundus tegema mingeid hirmjubedaid asju ning veel tänase kuupäeva jooksul. vaatan materjalide nimekirja ning tahaksin otsaveenide tukseldes kuvari läbi akna kuskile kaugusesse väljutada.
kõige hullem on see, et õppejõud tõepoolest eeldab kaasamõtlemist ning asjaga tegelemist - eelistaksin iga kell selle asemel igavas loengus muneda ning pooleteisetunnist infomula kõrvust mööda lastes paberile ninasid ja liblikaid sodida. no tõepoolest - raamatukogundus. keda maamuna peal võiks selline asi huvitada???
no jah, eks neid tegelasi siiski kuskil sügavas metsapõues kivide all ja koobastes oma teravate kikkõrvade värisedes ja kummalisi, inimkõrvale mõistetamatus keeles laule ümisedes ikka kartoteekide ja kümnendliigituspiiblite kallal nokitsemas ole aga kammoon - normaalsete inimeste jaoks, nagu näiteks mina :), on see valdkond, kui sellesse süvenema sunnitakse, ikka talumatu piin. juba nädal aega valdab mind ikka ja jälle tunne: "kas ma tõepoolest peangi sellel teemal kaasa mõtlema?!" ja ma ei suuda oma ebaõnne uskuda.
masendav on seegi, et kursakaaslasi teisi eriti ka enam pole, kelle käest abi ja asju nuiata. vaid 1 kursavend on ning enamasti jagab ka tema minu frustratsiooni.
ja samal ajal peaks kirjutama seminaritööd pluss ajama taga umbes pooltsadat õppejõudu ning paar-kolmsada telliskivi mahtu üllitist läbi närima...

koolilõpetamise rõõmud, ma ütlen.