selline tunne, nagu oleks keegi otsustanud mu mineviku ära kustutada. no et jumala eest poleks võimalik kuskile tagasi minna või meenutada. näiteks ei saaks ma mõnda uut tuttavat või oma elukaaslast ei mu vanasse keskkooli või ka ülikooli viia ning näidata - näe, see on see kool, kus ma õppisin. miks? sest nii kui ma keskkooli lõpetasin, tehti seal karm miljoniremont ning mu vanast koolist on sisuliselt alles vaid fassaad. umbes sama toimub ülikooliga. täna istusin poolteist tundi fuajees ning mõtlesin, et miks kuradi pärast ma siin üldse olen - see pole enam ammugi see.

võib ju öelda, et minu probleem on - ma mõtlen alati, et keegi teeb asju just minu kiuste. just selleks, et minu elu masendavaks muuta. ja et see on täiesti vale mõtlemine. mõtlmine, mis mul tegelikult elu sitaks teebki.
muidugi oleks ütlejal õigus. kuid, kuidas raputada seda tunnet, kui asjad just täpselt nii tunduvadki.

tegelikult on asi hoopis muus. ajan kõik remondi ja minemapühitud mälestuste kaela, et tegelikku põhjust varjata. olen selle asemel vihane pooleteise tunni pikuse ootamise peale, igava loengu, seljavalu ning blondi poisi peale, kes ristmikul "ära autode ette jookse" ütles. jube vihane valesti pargitud auto ja kaela jooksva räästavee peale. kõige muu ja kõikide teiste peale, sest muidu hakkan lihtsalt nutma ja ei oska arusaadavalt põhjendada, miks. lihtsalt see pingul niit mu peas annab end täna tunda, isegi hullemini kui eelmised 3 päeva.

sorri.