ma ei tea, mis on mu unistustest saanud. ehk polnudki nad päris unistused.

mäletan, et tahtsin pedas II kursusel õppides EKA-sse astuda. olin sellest unistanud terve elu. läksin isegi ettevalmistuskursustele. juba esimesel korral juhtus järgmine: juhendaja tuli ning vaatas mu värsket viimistletud visandit mingist suvalisest järist, mida kõik karjaga kujutama pidime. pidime ka oma nimed valmis töödele panema. nii kui onu minu oma nägi, ütles rõõmsa häälega ainsaks kommentaariks: "kohe näha, et *minu perenimi**." rohkem ma sinna jalga ei tõstnud. tõenäoliselt ei saagi enamus mõistma, miks ma nii tegin.

nüüd mõtlen sellele tagasi. pärast seda joonistasin üha vähem ning otsisin uusi hobisid. hetkel olen surmkindel, et ma pole kunagi joonistada osanudki. kõik on muutunud. kui vanasti olin see pika triibulise salliga tüdruk, kes ise oma juuksed poisipeaks lõikas ning neid pidevalt eri värvi värvis, siis nüüd olen täiesti tavaline inimene tänavalt.

ei mingit kukus munemist, ei mingeid kesköiseid jalutuskäike vanalinnas või spontaanseid tartusse-sõite. ei mingit unistamist enam.


*minu suguvõsa on nimelt igasuguseid tuntud kunstiinimesi, kes kannavad sama perenime, täis tuubitud