mõtlesin täna igasugustele asjadele. näiteks sellele, et kui ma põhikoolis käisin, siis lasti meie koolimaja lähedal üks noor naine maha ja kuidas me järgmisel päeval sinna vereloigu juurde nartsisse viisime. väike maakoht, kõik teadsid vähemalt nägupidi.
meenus suvi, kus üks klass vanem tüdruk autoõnnetuses hukkus ja see, kuidas ma vanematega pala bussiõnnetuse laste matusel käisin ning vanemad inimesed omavahel sosistasid: "ta oli ainus, kes ühes tükis." mäletan, et hakkasin haua juures nii hüsteeriliselt nutma, et mu vanem õde pööras mu pea nutu summutamiseks oma jope sisse.
praegu mõtlen sellest, et 27. aprillil on vanaisa urnimatus.
mõtlen, et lapsed, keda me sünnitame, surevad kunagi ja see on jube.
mõtlen, miks ma ikka veel näen öösiti oma peaaegu 2 aastat tagasi lahkunud tädi unes, kes ei tea, et ta surnud on.

ma ei tahtnud taktitu olla. tahtsin vaid oma mõtted lõpuks valjusti välja öelda.