mõtlesin täna öösel armastusest, püsivusest ning murphyst. kahjuks on seda viimast elus kõige rohkem.

mul on viimasel ajal kogu aeg hirm, et jään üksi. mitte selles mõttes, et kedagi poleks - keegi on alati ja kui ei ole, siis saab hankida (räägin tuttavatest, mitte random seksist, eks) - vaid mõistmise mõttes. kui sa kedagi armastad eelkõige selle pärast, et ta näeb su sisse sõnadeta ja mõistab asju täpselt nii, kui sinagi, siis on see üliharuldane. ja seda kaotada oleks nii igapäevane ja lihtne.

veel aasta tagasi arvasin, et keegi ei saagi mind kunagi täielikult mõistma. oi kuidas ma eksisin... ja mul oli nii kuradi hea meel.

ja nüüd on mul jälle vaja, et ma eksiksin. palju ja korraga.
palun?