nii. 29.augustini on aega, siis peab maja valmis olema. ei kujuta küll hästi ette, kuidas see saab toimuma aga njah. küll kuidagi ikka saab. ma loodan :)

lähen täna kadri beebit vaatama, ta peaks täna saama 11-päevaseks. ma alati kardan nii pisikesi beebisid sülle võtta, sest siuke tunne on nagu nad kavatseks kohe katki minna.

kuidagi raske on praegu. ma tea ühtegi sellist eelnevat aastat, kus nii raske oleks olnud. nii palju muret teiste pärast ja suured muutused enda elus. haigused, surmad, 2 läbi käidud töökohta, oma maja saamine ja selle remont... kohati olen nii tuimaks muutunud, et ükskõik, mis tuleb, see ei kõiguta mind enam. muidugi teeb haiget ja muidugi on unetuid öid, aga kõigest saab üle. huvitav, kus on inimese taluvuse piir? no näiteks selline, kus ta hulluks läheb. mitte, et mul asjad nii kaugel oleks, aga lihtsalt huvitab.