tänaseks märksõnaks on seljataga asjade rääkimine. või märklauseks :)
oletame, et on kolm inimest, kellest ühel on kohustusi ülejäänud kahe suhtes. ma ei räägi siin ärilistest ega sundkohustustest, vaid perega seonduvatest. ja üks pool muudkui räägib aga, mida ta tahab, keskmine tunneb et on kohustatud seda tegema ja kolmandale inimesele tulevad muudkui asjad prauh ja prauh ja juba nagu valmisotsustena.
ah, mis ma ikka siin jahun. ma lihtsalt tahan, et mind ka arutelusse või otsustamise protsessi kaasataks. mitte ei pandaks silmitsi faktidega. nagu mind polekski olemas. see on alandav.

krt, ma olen kõigest nii väsinud ja tahaks vahelduseks lihtsalt, et inimesed koostööd teks ning asjad laabuks. et kristo isa terveks saaks ja et mu remont ikka enne septembrit otsa lõppeks.
sest muidu on perse.