rinnus on selline rändlinnutunne. ei tea, kuhu jookseks või sõidaks. lihtsalt ära tahaks, kaugele ja tundmatusse. midagi meeletut ja teistmoodi, midagi pöörast.
ja siis alati ma teen ka. midagi meeletut ja pöörast. ja keegi ei teagi.
ma ei ole kunagi proovinud seda tunnet lihtsalt alla neelata. ei julge - ma arvan, et ei taha teada, mis juhtuks. kui isegi natuke liiga kaua seda edasi lükkan, hakkab rinnus muudkui valusam. nagu keegi lööks sind noaga ja solvaks samal ajal. kõik valud kokku.
ja nii ma muudkui põgenen. eelkõige enda eest aga päris palju ka teiste. nemad teevad ka haiget, muide. eriti need kõige lähedasemad.
just siis, kui nad ilusatest asjadest - nagu näiteks esimesed lumehelbed või kevadine õhk - räägivad ja sina tunned, et su sees vaid pori ja tuli on.
siis tunned, et sa pole seda väärt.