huvitav, et kui viimaste aastate jooksul oma vana keskkooli unes näen, siis pole tegemist enam selle hoonega, kus kunagi tegelikult käisin. ehk on asi selles, et maja suhtkoht teistsugune on kui minu ajal ning osa hooneid isegi päris uued ehitatud - tegemist siis 21. kooliga.
igatahes, alati lähen millegipärast viimasele korrusele, täna sai seda teha näiteks eskalaatorite abil. sain kokku minu vana inglise keele õpetaja linnamäega ning lobisesime veidi - nagu alati, kui teda näiteks poes või mujal kohtan. keegi veel küsis möödudes, et kas ma õpin ka siin koolis - ta ei teadvat mind - ja mida ma üldse siin teen. vastasin, et olen vilistlane, mille peale mind kerge aupaklikusega rahule jäeti. ise olin suht valmis hirmust püksid täis laskma. tundsin end kui jäänuk millestki vanast, millel selle kooliga enam ammugi mingit pistmist pole.
kurb, aga elu läheb edasi. right?