maailm akna taga muutub mõnekümne meetri pärast valgeks, sest sajab nii kõvasti. panen hambad risti ja proovin seekord kodus olla, ilma ära jooksmata.
viimase kahe nädala jooksul on juhtunud palju ja ma ikka veel ei tea, mida.
aga on ükskõik, sest kui ära kaon, toob mind tagasi ajutise hambaplommi nokkimine keelega või sinu käsi, mis otsib minu oma. ja sa ei süüdista mind, et olen, kes olen. sa hoopis sasid mu pead ilma juukseid sassi ajamata (väärt oskus, pean mainima :P) ja ma tean - its okei :)