mind ei huvita eriti, mis sellest kõigest saab - minu majast ja üldse kogu elamisest siin maal. ja miks peakski? avastasin end mingil momendil üksinda keset väljamõeldud unistusi, justkui akvaariumis, milles on piisavalt nänni, et asi rohkem päris tundks, ning kaotasin mõneks ajaks pea. nüüd tean juba kindlalt, et ei taha siin enam olla. kas tõesti - lõpuks ometi otsustasin? tead, jah. ja see oli talumatult kerge.
kui enne tundsin, et midagi peab muutuma, siis nüüd tean, mis see on - kõik, kõik, kõik. ma ei talu isegi seda õhku, mis siin on - värske ent tühi ja hall. kõik on ilus, kuid sama. täis mälestusi ja lubadusi, mida tahaks unustada. kirjad ja päevikulehed põletad, aga kuidas põletada kõike seda? tuttavat taevast, mulda jalge all ja valu, seda igavest neetud närivat valu, millega olen ammu üheks saanud - nagu aastatega kasvab puusse tema ümber keeratud okastraat.
milleks joosta, kui saaks ka kõndida? milleks tunda pidevalt suus verd, kui on võrratult palju paremaid maitseid? ma ei taha, et leian end kümne aasta pärast tagasi vaatamas ja nägemas vaid asju, millest olen neid puudutamata möödunud. ma tahan, et asjad ei tuleks enam minuni vaid hoopis mina oleks see, kes nende juurde läheb; ma tahan, et maailm oleks minu oma, mitte vastupidi.

ehk lõppevad nüüd ometi ka need kasvuvalud.